Pille Russi fotoblogi

Kolmepäevane Mad-Croc Rally Estonia on nüüdseks seljataga ning muljed takkajärgi üsna vastuolulised. Ralli ise oli hea (kuigi oleks rohkem meeldinud kahepäevasena) – ilm oli suurepärane, võistlejaid palju ja lõpptulemus ilus. Eriti avaldas muljet WRC-autoga sõitnud Markko Märtini järel teise koha võtnud Ott Tänak: N-rühma autoga nii selgelt kõiki ülejäänud mehi, teiste seas ka WRC ja S2000 piloote lüüa on super.

Canon 40D, 70-200mm, iso250, F/4.5, 1/2000, Av

Millest siis see “kurb” osa postituse pealkirjas? Sellele on lihtne vastus: seekord läksin pildistamispaikade valikul täiega alt. Kolm päeva järjest valesid otsuseid teha paneb ikka juba kukalt kratsima, vähemalt ühe korra oleks ikka võinud mõne magusa koha leida. Aga ei… Oh well, live and learn. Kokkuvõttes tulemus väga hull ju ei jäänud

Canon 40D, 70-200mm, iso250, F/4.5, 1/1600, Av

-Pille-

Eelmisest postitusest on (pean häbiga tunnistama) väga palju aega möödas. Kui viimati oli juttu talirallist ja kraadiklaas näitas 30 külmakraadi, siis nüüd on kohe-kohe tulemas südasuvine Mad-Croc ralli ja elavhõbedasammas juba 30 soojakraadi juures. Ouch! Sellest tuleb tõeliselt kuum võistlus…

Markko Märtin testimas Lõuna-Eestis

Ja mitte ainult ilma pärast: üle pika aja saab Eestimaa ralliteedel kihutamas näha kohaliku publiku lemmikut Markko Märtinit, kõige krooniks WRC auto roolis. Seda arvestades pole ka ime, et erinevad foorumid ralli eel ootusärevusest sumisevad nagu mesitarud. Kogu võistlejaterivi on esinduslik, osavõtjaid palju ning võistlus pikk – tulemas on tõeliselt värvikas suvine nädalavahetus.

Oma kodulehe galeriid ma iga võistluspäeva järel ei uuenda, siia tuleb suur ja põhjalik ülevaade alles ralli järel; küll aga läheb iga päev valik pilte üles Autolehe veebi. Nii et kui on huvi, piiluge sinna

-Pille-

Hull? No peab ju olema natuke mõnusalt napakas, et jaanuarikuu krõbekülmal varahommikul soojas toas tukkumise asemel kusagil Võrumaa lumisel nõlval möödakihutavaid autosid kaameraga jälitada Täpselt selline stsenaarium ootas ees 23. jaanuaril, kui sai ette võetud teekond Võru talverallile.

Ilmaennustused lubasid, et päevast tuleb külm ning seekord võis ennustusi ka uskuda: veidi enne võistluse algust linnapiirile jõudes näitas auto välistermomeeter juba “meeldivat” kolmekümmet miinuskraadi. *brrrr* Aga kuidas sellises pakases pildistamisega hakkama saada?

Canon 40D, 70-200mm, iso200, F/3.5, 1/400, EC +1, Av

Kõigepealt tuleb muidugi iseendale korralik varustus selga panna: ei mingeid teksasid ega paljast pead vaid tõsine mitmes kihis talveriietus. Ning väiksed nipid aitavad: näiteks tõmbasin enda suusapükste sisemised topeltsääred mäkaiveriteibiga saabaste ümber kinni; lumi ei pääsenud nii jalanõudesse ning ka õhtul pärast rallit olid sokid kuivad. Idee selleks sain kusjuures offroadi-võistlejaid vaadates.

Canon 40D, 70-200mm, iso200, F/3.5, 1/800, EC +1, Av

Samuti sai kaasa võetud tubli termosetäis kuuma mustasõstrateed ning topsike šokolaadirosinaid. Alati ei jõua või söögikohtade puudumisel lihtsalt ei saa katsete vahel sööma minna, aga ekstreemtingimustes on hea aeg-ajalt midagi sooja manustada.  Lisaks sellele on külmaga lumes rassides üsna lihtne janusse jääda: ise ei pane seda tavaliselt enne tähelegi, kui liiga hilja on.

Canon 40D, 70-200mm, iso100, F/4, 1/1000, EC +0.3, Av

Ja kaamera? Ka tema sai oma talveriided selga. Akutalla ümber läks isetehtud soe kott, talla enda külge (täpselt aku alla) aga kleepisin jahinduspoodides müügil oleva sooja keemilise sisetalla. See muidu hermeetiliselt pakitud teekotilaadne asjandus hakkab õhuga kokku puutudes sooja andma ning püsib soojana mitu tundi. Selline süsteem toimis kenasti, akud pidasid päeva lõpuni probleemideta vastu ja lasid kõik soovitud pildid ära teha.

Canon 40D, 70-200mm, iso500, F/4, 1/500, M

Nii et see vana ütlus vastab igati tõele: pole liiga külma ilma, on lihtsalt halvasti valitud varustus. Kui nüüd leiaks veel kaotatud kinda ka üles…

-Pille-

Sierra oli veetnud pika aja üksi garaažis ning vaevles tõsiselt igavuse küüsis – sõitma oleks tahtnud minna, aga veel detsembri alguseski oli lumi pelgalt unistus. Nüüd on kõik muutunud, toda valget külma kraami jagub virnade viisi ning miski ei hoidnud pahurat neljarattalist enam puuris.

Jooks korralikult naastuseid talverehve alla ning pühapäeva hommikul sai suunaks võetud LaitseRallyPark. Miks nii? Sest lume ja külmaga maksab Laitses sõitmine vaid 150.- päev! Umbes kell 11 olime kohal ning lahkusime sealt alles seitsme kandis õhtul. Sõitjaid jagus ning paljud veetsid meie kombel tunde rajal. Kuidas päev lühidalt kokku võtta? Mmmm, mõnus.

Mina ja Sierra (foto: Kristjan Sooper)

-Pille-

Kuidas veeta värskelt alanud aasta esimene nädalavahetus? Loomulikult tuleb väljas mõnusalt lumist ilma nautida! Seega sai 3. jaanuaril võetud sihiks Valgehobusemägi Albus, kus oli kavas kaks huvitavat üritust: mootorkelkude showcross ja Jaak Mae korraldatav traditsiooniline suusavõistlus, mis tähistas oma kümnendat sünnipäeva.

Ilm oli nagu tellitult ideaalne: külma 13-16 miinuskraadi, tuult polnud grammigi ning päike säras pilvitust taevast. Valgehobusemäe lumisel nõlval oli kohati tunne, nagu seisaks mõnes kõrgmäestiku suusakuurortis. Kenasti punaseks värvitud vaatetorni tippu aga ei proovinudki ronida, kõrgusekartus poleks esimesest platvormist kaugemale lubanud. Kahju, sest ülevalt oleks kindlasti avanenud imeline vaade, aga minusugune arg jänes eelistab maapinnal püsida.

Ja eks maapinnalgi oli vaatamist küllaga. Mootorkelkusid ei olnud rajal palju (tegemist oli n.ö. testüritusega, proovimaks raja sobivust päris võistlusteks), kuid need vähesedki andsid ilusa etenduse. Tõsta ainult kaamera silmade ette ja vajuta päästikunuppu.

Canon 40D, 70-200mm, iso200, F/3.5, 1/800, M

Loomulikult ei jäänud olemata ka efektsed hüpped; saan lendab õige mehe käes tõeliselt kõrgele ja kaugele.

Canon 40D, 70-200mm, iso400, F/3.5, 1/800, EC +0.7, Av

Showcrossi järel oli aeg põhivõistluse ehk suusatamise käes. Esmalt naiste 5km klassikasõit, seejärel meeste 10km samas tehnikas, rajal ka Andrus Veerpalu ning Jaak Mae. Tunnistan ausalt, et ei ole kordagi varem suusatamist pildistanud. Õppimine oli ühest küljest lihtne – suusatajad liiguvad autode kombel üsna kindlat trajektoori mööda – samas aga väga raske – pilt tuleb ajastada väga täpselt, sest vastasel korral jääb liikuv inimene kaadrisse ootamatult ebaloomulikus asendis.

Canon 40D, 70-200mm, iso640, F/3.5, 1/640, M

Üllatav, kui mõnusat vaheldust pakkus selle mitte-mootorispordi võistluse pildistamine. Hmmm… Äkki tasuks veel mõnda uut ala proovida? Aga seniks – nädalavahetuse galeriid leiad nagu alati kodulehelt.

Canon 40D, 70-200mm, iso200, F/3.5, 1/800, M

-Pille-

2009. aasta oli erakordselt töine; pildistamas sai käidud kõike alates rallist ja krossist ning lõpetades mäkketõusu, mudelautode offroadi ja mootorsaanidega. Fotovaba nädalavahetust põhimõtteliselt polnudki. Ja ma ei kahetse ühtegi raja ääres veedetud hetke, igal võistlusel oli omalt poolt midagi pakkuda.

Mis aga on minu selleaastane isiklik lemmikfoto? See on kaader Tallinna ralli avapäeva katselt Lauluväljakult. “Trampliin, eksju?” võiks seepeale küsida. Ei. Kõrgel mäeharjal Gustav Ernesaksa kuju kõrval asuv hüppekoht on küll efektne, kuid pildiliselt üsna läbileierdatud teema. Seekord valisin hoopis teise taktika ning veetsin suurema osa ajast laulukaare taga.

Miks nii? Soe õhtupäike, merelt tagasi peegelduv kuldne valgus, kohati efektselt õhku paiskuv tolm, suured puud ja laululava klaaspinnad, kümned erinevad võttenurgad… Lase ainult fantaasial lennata. Ainuüksi selle katse fotomaterjalist oleks terve omaette galerii saanud.

Kõik õiged detailid aga mängisid dramaatiliselt kokku hetkel, kui minu ette jõudis Margus Remmaku ja Olaf Suuderi Mitsubishi. Auto tõusis sisekurvis olevast killustikuhunnikust kahele rattale ning küljelt prozektorina hiilgav päike valgustas kõik detailid fantastilisel moel välja. Üksainus tilluke moment, kuid tulemuseks foto, mis mind siiani tõeliselt lummab.

Minu 2009. aasta lemmikfoto

Suurem pildivalik ehk aasta kokkuvõtte erinevatest sündmustest asub siin: Best of 2009.

-Pille-

Kuidas veeta ühte pimedat lumevaest laupäeva? Loomulikult tuleb võtta hobiauto ja viia see jalutama! Aga Sierra? Miks just Sierra? Sest loodus ei salli tühja kohta Eelmiseks hobiautoks olnud Apelsini-mosse müügi järel tuli leida uus (vana) lelu ning valiku osaliseks sai taas tagaveoline auto ehk 1983. aastast pärit 2.3 liitrise V6 mootoriga Ford Sierra Ghia. “Väkk!” ütleks mõni sellise valiku peale – “maitse üle ei vaielda”, ütlen mina vastu. Mulle see neljarattaline loom meeldib

Sierra on olnud tubli; üht-teist on tulnud muidugi kohendada, aga suvel pidas ta auga muuhulgas kogu karmi Leedu ajakirjanike ralli vastu ning kulges mõnuga ühest Eestimaa otsast teise. Hetkel naudib ta teenitult pisikest lume-eelset puhkust, miinuskraadide ja õige talve saabudes aga tuleb taas välja mängima – niisama sõidule ja vahest äkki ka lumerajale. Seniks aga mõned värsked pildid laupäevast.

Canon 40D, 70-200mm, iso400, F/3.5, 1/250, Av

-Pille-

Tunnistan, et offroad-võistlused kuuluvad pildistamisel vaieldamatult minu lemmikute hulka. Võimsad autod, vööni muda, tõelise pühendumusega tööd rassivad meeskonnaliikmed – see on ala, kus masina ja inimese koostöö tuleb kõige paremini esile.

Head pildistamiskohta ei ole alati lihtne leida, kui aga õnnestub sattuda õigesse “auku”, siis jagub fototööd tundideks. Kõige mõnusam on kasutada teleobjektiivi ning pildistada veidi kaugemalt kõiki neid pisikesi hetki, mis vilksatavad mudasse kinni jäänud auto ümber: keskendunult trossi enda järel sikutav vintsmann, sopatriibud näol; jalgade märjakstegemist vältiv piloot osava mägikitse kombel avatud küljeaknast kapoti alla ronimas, et katkisesse radiaatorisse vett juurde kallata; väsinud kaardilugeja õnnelik naeratus, kui auto lõpuks liikuma saab…

Hooaja viimasel etapil, Sirgala karjääris peetud Avo Sultsi mälestusvõistlusel ma seekord ühtegi vintsimiskohta ei sattunud, kuid vaatamist oli sellegipoolest küllaga – ning pildimaterjali samuti.

Canon 40D, 70-200mm, iso1600, F/3.2, 1/250, M

-Pille-

LaitseRallyParki rada on selle aastaga päris tuttavaks saanud, kaamerasilma ette on jäänud erinevaid võistlusi rallikrossist vanaautode üritusteni. Sel laupäeval kulges tee taas Laitsesse, seekord rahvasprinti ja Igamehe Challenge sõitusid kaema.

Suhteliselt tuttavas pildistamiskohas on alati suurimaks väljakutseks leida mõni uus huvitav kaameranurk. Alati see ei õnnestu, kuid teinekord küll – ja nii ka Laitses. Mõned pildid lainurgaga sisekurvist rajapiirde alt, teised telega silla ületamise haripunktist (auto põhja all värelemas kuumalaine) ja valik stardisirge lõpust kõrgelt tee kohalt.

Canon 400D, 10-22mm, iso800, F/5, 1/250, Av

Vahel polegi asi kohavalikus, vaid õnnes – suunata kaamera täpselt õigel hetkel sinna, kus juhtub midagi ootamatut või dramaatilist.

Canon 40D, 70-200mm, iso640, F/4, 1/1250, Av

Nagu Saaremaal, nii sai ka Laitses välguga mängitud. Seekord aga mitte saatjaga, vaid kaabli otsas, nii ei pea välku tingimata manuaalseadesse panema. “Nöörilambiga” saab näiteks autos istuvast piloodist mõnusalt ruumilise foto: pildi teed küljeaknast, välku aga hoiad väljasirutatud käes nii, et valgus tuleb sisse esiaknast. Voila! Tehispäike omast käest võtta. Loomulikult saad välku kasutada ka vaid suvalise detaili väljavalgustamiseks, nagu näiteks alloleva pildi stopp-märk.

Canon 40D, 10-22mm, iso1000, F/5.6, 1/320, EC -0.7, Av, välk kaabli otsas

Seega olgu koht kuitahes tuttav, katsetada tasub alati. Ja nagu ikka, võistluse galerii leiad siit.

-Pille-

Selleaastane Saaremaa ralli on nüüdseks seljataga ning mis öelda – võistlus oli vägev nagu alati. Tegevust jagus, võistlejaid oli palju, publikut ja sündmusi veelgi rohkem ning isegi ilm suutis positiivselt üllatada.

Reede õhtul oli kavas kolm katset ning oktoobrikuule kohaselt oli neist esimese alguseks metsas juba päris pime. Välk oli loomulikult kaasas, kuid milleks kasutada ühte, kui võib kasutada kahte.  Saigi siis üks neist kaamerale, teine koos vastuvõtjaga statiivile ning mahapöördesse sisekurvi seisma. *grrr* Hiina toode *grrr* Mossitav saatjasüsteem otsustas töötada umbes kolmandikul juhtudest ning suurema osa ajast tuli leppida kaameral oleva välguga. Oh well. Mõned kahe (või kui kellegi välk veel samal ajal lahti läks – isegi kolme) valgusega pildid siiski sain.

Canon 40D, 10-22mm, iso1600, F/5, 1/80, M, 2 välku (+ pealtvaataja välk üle tee)

Päeva viimase katsena kavas olnud linnakatse oli tõeline laulupidu, niipalju pealtvaatajaid pole ammu raja ääres näinud. Kauaks me sinna ei jäänud, kümmekond pilti, väike jutuajamine segadusse sattunud hiirega ning siis hotelli Postimehele pilti saatma ja puhkama.

Järgmine hommik – autoklaasid ja maa olid härmas, kuid kõik märgid näitasid, et tulemas on tõeliselt “mitte-Saaremaa-rallilik” päev. Ja nii ka läks, päike ja praktiliselt tuuletu ilm olid supermõnusad. Eelmisel päeval oli korraks tulnud mõte Kaugatuma katse Lassi silla kurv seekord vahele jätta, ent mõtteks see jäigi. Ja hea oli, sest ‘äksionit’ jagus küllaga. Kohati vägagi rajudest õhulendudest hoolimata keegi õnneks viga ei saanud.

Canon 40D, 70-200mm, iso400, F/4, 1/1000, Av

Katselt äraminek osutus omaette ooperiks – nimelt oli teatud hulk lolle parkinud autod risti teele, blokeerides nii kogu liikluse. Suurema seltskonnaga õnnestus süüdlased siiski niipalju eest nihutada/lükata, et rahvas sai taas liikuma. Ülejäänud osa päevast kulges mõnusalt, kohati suviselt soojas päikesepaistes oli lausa lust rallit jälgida. Ning loomulikult tuli mõnele pildile koos võistlusautoga jäädvustada ka mahlaselt rohelised Saaremaa kadakad.

Canon 40D, 70-200mm, iso200, F/4, 1/1000, Av

Miks ei võiks Saaremaa rallil alati nii ilus ilm olla…

-Pille-